Käisin raadios arutlemas, mis selle elurikkusega siis teha. Uute kaitsealade loomine ja üha suuremate piirangute kehtestamine viib selleni, et ülejäänud alade kasutamine muutub üha intensiivsemaks. See on allakäigutrepp – lahendust see ei too. Kaitsealla võetud alade protsent on uinutav näitaja, kuna oluline on nende alade ühendus teiste aladega. Kaitsealad on tagajärg, põhjus on ikka meie katkises majanduses. Looduskaitsele tehtavad kulud on ühiskonnale kõige lollakamad kulud, ühest otsast lõhume ja siis peame üha rohkem raha panema parandamisse. Millegi pärast keegi ei ürita metoroloogide kaudu saavutada kompromissi ilmaga, et sajaks ainult öösiti. Meil on võimalus olla rohemajanduses eestvedaja, kuna see tuleb nagunii, nii EL protsessidest tulenevalt ja ka turgudest tingituna. Selmet sellele vastu võidelda, võiksime uues olukorras läbi teadusmahuka arenduse eestvedaja olla. Pelletid ja tselluloos pole parim puidu väärindamise viis.