Uus kooliaasta on hea aeg, et rääkida haridusest. Oleme loonud kolleegidega väikese töörühma, SEEMIK, hariduses ja kommunikatsiooni jätkusuutlikkuse alaste mõtlemisoskuste arendamiseks. Arvame, et õpilastel peaks aitama võtta õppimise ees ise suuremat vastutust ja suunata neid oma süsteemsete mõtlemisoskuste arendamise suunas.
Kuidas elada jätkusuutlikult
Alustasin koostööd EDASIga ja kirjutan nüüd neile iga kuu ühe loo sellest, kuidas jätkusuutlikkult elada. Esimene artikkel on nüüd väljas ja selles räägin millest alustada. Kõik algab headest, süsteemsetest, terviklikku maailmakäsitlust võimaldavast teaduspõhistest teadmistest ja neile tuginevatest käitumisoskustest. See kõik on arendatav. Nagu ka koostööoskuste ja oma elu eest ise vastutuse võtmine. Ning lõpuks, loomulikult on oluline ka see milliseid igapäevaseid valikuid me teeme toidu, transpordi ja muu sellise osas.
Tallinn-Helsingi tunneli planeeringu katkestamine tekitab küsimusi Rail Balticu projekti osas.
Tallinna-Helsingi tunneli riigi eriplaneeringu mitte algatamise kohta ütles riigihalduse minister: “Olles konsulteerinud Soome riigi, teiste ministeeriumite ning ametiasutuste, sealhulgas julgeoleku asjatundjatega, leidis Aab konkreetsemalt, et Vesterbackal puudub rahaline kate planeeringu koostamiseks, mõjude hindamiseks ning uuringuteks. Ebaselged on tunneli ja tehissaare rajamise rahastamisallikad. Küsitav on projekti tasuvus ning taotluses esitatud ülioptimistlikud reisijate- ja kaubamahud,» heitis Aab ette. Projekt tooks tõenäoliselt riigile planeerimata kulusid ja läheks oluliselt kallimaks kui loodetud. Näiteks tähendaks see riigikaitse võimekuse arendamise ja ülalpidamise kulusid, samuti võimalike uute transpordisõlmede ehitamise ning uute haridus- ja kultuurivõimaluste arendamise ja ülalpidamise kulusid, loetles riigihalduse minister.”
Need põhjendused tekitasid küsimuse, miks samu põhjendusi ei arvestata RailBalticu puhul. Kirjutasin neist artikli mahus mõtteid.
https://www.err.ee/1119185/mihkel-kangur-tunnelist-loobumine-muudab-kusitavaks-rail-balticu-pohjendatuse
Viirusetõrjega kaasneb rohkelt prügi
Viirusepuhanguga toimetulekuks ehitab inimkond enda ja keskkonna vahele veel ühe kaitsekihi. Iga uue kihi lisandumine muudab meie elu majanduslikult keerukamaks, kallimaks. Samas, mida enam me ennast üritame eraldada loodusest, seda haavatavamaks me muutume. Kaitsevahendite loomiseks peame kasutama ohtralt loodusvarasid, samas neist saab pärast paaritunnist kasutamist ohtlik prügi. See on prügi, mis jõuab paraku ka loodusesse, nagu me näha võime. Inimese ajul on suurpärane omadus mõningaid tõsiasju ingoreerida, asju mis pole aju jaoks tähenduslikud või mille eest üritab aju meid säästa. Me ei märka kui palju meie ümber prügi on. Sealhulgas ka virtuaalses ruumis, kus iga kustutamata email või postitatud pilt tarbib energiat ja põhjustab keskkonna saastumist. Ometi on meil valik lõhkuda müüre meie ja looduse vahel ja elada väiksemate kuludega. Loodusega koos.
Ole kaasreisijate suhtes lahke!
Kui sõidad bussi või rongiga, siis istu alati akna poolsele istmele. Kui rahvast tuleb juurde, siis võib su kõrvale sattuda mõni tore kaaslane, kellega möödub teekond mõnusalt juttu ajades. Kui istud aga vahekäigu pool, siis leidub ikka mõni töll, kes su põlvedest üle ronides akna all trügib istuma. Eks siis sõida sellise mölaka kõrval terve tee. Viisakas inimene üle teise jalgade ronima ju ei hakka. Umbes selliselt võib võtta kokku miniloengu, mille andsin Õhtulehe palvel, kommentaarina praeguseks kujunenud keskkonna olukorrale. Kui sa lood enda ümber keskkondi, kus saavad elada liigid, keda sa tahad enda ümber näha, ümbritsevad sind väga toredad olevused. Kui sa aga käitud mölakana ja metsa lagedaks raiud, saad omale üraskid kaela, või muru igal nädalal ära niidad, pead vaevlema lehetäidega. Mitte et nad mölakad oleks, nad on rohkem sellised oma asja ajavad tüübid.
Õhtulehe lugu asub siin: https://www.ohtuleht.ee/1001071/okoloogi-miniloeng-ohk-on-lainud-nii-palju-puhtamaks-et-indias-naevad-inimesed-ule-aastakumnete-himaalaja-maestikku-
Meie igapäevast lihapala
Liha on üks kaasaja suurimaid vaidluse objekte. Liha söömine pole meile vajalik, oleme omnivoorid, inimene on alati liha söönud, kui sa loomi nii palju armastad, siis miks sa nende eest heina ära sööd jne. Numbrid näitavad, et üle 60% imetajate biomassist Maal moodustavad loomad kelle me ära sööme. Igal aastal tapetakse sellel eesmärgil 80 miljardit elusolendit. Loomadelt liha saamiseks kasutame ligikaudu 83% maailma põllumajandusmaast, saades sellelt vaid 37% meie tarvitavatest valkudest ja ainult 18% kaloritest. Kui inimkond loobuks lihast, väheneks põllumaakasutus 76%, kasvuhoonegaaside emissioonid 49%, eutrofeerumine 49% ja veepuudus põuatundlikes piirkondades 19% võrreldes 2010. aastaga. Võibolla pole kõik veel valmis liha söömisest loobuma. Sellisel juhul vali vähemalt rohumaal ja kaitsealadel, kus loomad aitavad maastikke avatuna hoida, kasvatatud loomade liha. Arvutused näitavad, et nende loomade liha keskkonnamõju on väiksem. Järgmine kord liha ostes uuri kust see pärineb, kuidas loomad on üles kasvatatud, millised keskkonnamõjud on loomade kasvatamisega kaasnenud.
Eesti Loodus, 4.2020, Meie igapäevast lihapala
Kas koroona on nullinud kõik keskkonnaga seotud jõupingutused?
Äripäeva raadio uuris samuti, milliseks on kujunemas uus maailm, kas kõik rohelised püüdlused on nüüdseks üle parda visatud. Erik Puuraga Tartu ülikoolist püüdsime siis midagi arvata. Ilmselt nõustuvad kõik, et praegune kriisiaeg on peatanud nii keskkonna kaitsjate, kui ka keskkonna lõhkujate tegevused. Vaid meditsiinipersonal, päästjad, poemüüjad, lasteaiaõpetajad, kullerid ja teadlased on jätkamas oma tööd, vaatamata eriolukorrakomisjoni pingutustele. On keeruline praegu prognoosida, milline on maailm pärast viiruse tingitud koduaresti. Igaljuhul on selge, et kui me neist kriisidest ei õpi, siis iga järgmine läheb aina raskemaks. Kasvuhoonegaase tootev põlevkiviõlitehas võib tunduda kaval äriplaan, aga sellega võtame ära ressursid mida kasutada uute, näiteks vesiniku ja taastuvenergeetika arendamise jaoks. Kel ligipääs saab ise kuulata. Siit: https://www.aripaev.ee/raadio/episood/kas-koroona-on-nullinud-koik-keskkonnaga-seotud-joupingutused
Pandeemia mõjust rohelisele mõtteviisile
Edasi toimetus palus mult mõtisklust teemal, mis saab pärast pandeemiat. On ju teatavas mõttes näidanud pandeemia, et rohelise mõtteviisi soovitused on läbikukkunud. Linnades suures hulgas koos elamine, oma topsiga toidu poest hankimine, jagamismajandus, ühistransport jne jne. Samas võib teisest küljest öelda, et õhk on puhtam, kui nii edasi läheb, siis võib hakata kasvuhoonegaaside kontsentratsioon kõrgemates õhukihtides langema ja kliimasoojenemise efekt taanduma. Sinna on veel küll pikk tee minna. Aga hääletutes linnades kuuleb taas linnulaulu. On keeruline öleda, millist elumaja üles ehitada, kui vana alles põleb. Täielikult ta maha ei põle, vana peab kuidagi uueks elamiseks üles ehitama. Ilmselt vastuolud ühiskonnas ei kao. On jätkuvalt neid, kelle jaoks on isiklikult majanduslikult väga kasulik jätkata vana moodi keskkonna lõhkumisega. Samas on üha rohkem neid, kes teavad, et senine keskkonda lõhkuv majandus teeb meid kõiki vaeseks, sunnib maske kandma ja kodus istuma. Ja on ka neid kes mõtlevadki kodus järele, kas kõik see mis meid siiani on toonud, ka vajalik on. Eelmine majanduskriis sünnitas millenniumipõlvkonna, vaatame kes nüüd kooruvad.
Artiklit edasist saab lugeda siit: https://edasi.org/57829/mihkel-kangur-pandeemia-mojust-rohelisele-motteviisile/
Kangur, M., 2020. Kliimamuutused ja Eesti, Eesti Üliõpilaste Seltsi XX album
Täna tähistab Eesti Üliõpilaste Selts oma 150. aastapäeva. Väärika ühingu väärika juubeli puhul ilmus ka Eesti Üliõpilaste Seltsi XX album. Mulle on suureks auks olla seltsikaaslaste seas albumi autorite hulgas. Kui ma kuidagi peaksin tähtsuse järjekorda seadma oma siiani ilmunud kirjutisi, siis ilmselt asetuks see mõtisklus mulle oluliste ja tähenduslike seas väga kõrgele kohale. Ilmselt üsna kohe mu doktori väitekirja järele.
Võtan selles mõtiskluses kliimamuutuste ja Eesti teemal kokku loo, mida ma olen erinevates versioonides ja pikkuses rääkinud üsna mitu aastat. Miks me üldse peame rääkima kliimamuutustest ja kui ränk see keskkonnamuutus meile on ja kuidas see mõjutab meid siin Eestis. Ma olen neil teemadel kirjutanud mitmeid artikleid, olen käinud rääkimas kõikjal kuhu mind on kutsutud ja usun, et olen andnud tagasihoidliku panuse sellesse, et kliima teemat võtab üha rohkem inimesi tõsise ja keskendumist nõudva väljakutsena.
Teatavas mõttes saab see Seltsi albumi artikkel olema viimane. Olen nii otsustanud, et ma ei taha enam kliimamuutustest sellisel kujul rääkida. Ühiskonnana me teame juba pikka aega, enam kui 100 aastat, et fossiilsete kütuste kasutamine viib kliima muutumiseni, keskkonna muutumiseni ja sellel on tagajärjed. Üks neist tagajärgedest on praegu poolt maakera rahavastikust puudutav eriolukord, koduarest. See on kui järelemõtlemise aeg selle kohta, mida me oleme teinud valesti ja mida me saame teha teisiti. Kuidas me saame vabaneda mittevajalikust oma elus, mis koormab vaid asjatult me keskkonda. Veel ja veelkord kliimast rääkimine ja veelkord faktide välja toomine, asjaolude selgitamine, tagasisidemehhanismide näitamine ei muuda otseselt mitte midagi.
Informatsiooni puuduses ei ole probleem. Küsimus on selles, kas tahetakse, osatakse, suudetakse informatsioonile kohaselt käituda, reageerida, oma tegevust korrigeerida. Inimkonnal on olnud ajaloos korduvalt perioode, kus keskkonnaressursside ammendumise tõttu toimub suuremat sorti ühiskondlik kollaps. Ilmselt pole õige, et me esmakordselt saame selle kollapsi toimumise mehhanismidest aru. Detaile on juurde tulnud, aga üldprintsiipides said ka babüloonlased, roomlased, maiad, Albioni ja Lihvõtte saarte elanikud aru mis nendega toimub. Meil on olemas teadmised selle kohta, mida me nüüd tegema peaksime, üldprintsiipides. Meil on olemas teadmised, et kõige suurem väljakutse ei asu mitte meist väljaspool. Meil on olemas isegi teadmiste alged kuidas seda sisemist korrastatust suurendada. Me ei tea praegu, kas meil on selleks veel piisavalt aega.
Aga proovima peab.