Äripäeva raadio uuris samuti, milliseks on kujunemas uus maailm, kas kõik rohelised püüdlused on nüüdseks üle parda visatud. Erik Puuraga Tartu ülikoolist püüdsime siis midagi arvata. Ilmselt nõustuvad kõik, et praegune kriisiaeg on peatanud nii keskkonna kaitsjate, kui ka keskkonna lõhkujate tegevused. Vaid meditsiinipersonal, päästjad, poemüüjad, lasteaiaõpetajad, kullerid ja teadlased on jätkamas oma tööd, vaatamata eriolukorrakomisjoni pingutustele. On keeruline praegu prognoosida, milline on maailm pärast viiruse tingitud koduaresti. Igaljuhul on selge, et kui me neist kriisidest ei õpi, siis iga järgmine läheb aina raskemaks. Kasvuhoonegaase tootev põlevkiviõlitehas võib tunduda kaval äriplaan, aga sellega võtame ära ressursid mida kasutada uute, näiteks vesiniku ja taastuvenergeetika arendamise jaoks. Kel ligipääs saab ise kuulata. Siit: https://www.aripaev.ee/raadio/episood/kas-koroona-on-nullinud-koik-keskkonnaga-seotud-joupingutused
Pandeemia mõjust rohelisele mõtteviisile
Edasi toimetus palus mult mõtisklust teemal, mis saab pärast pandeemiat. On ju teatavas mõttes näidanud pandeemia, et rohelise mõtteviisi soovitused on läbikukkunud. Linnades suures hulgas koos elamine, oma topsiga toidu poest hankimine, jagamismajandus, ühistransport jne jne. Samas võib teisest küljest öelda, et õhk on puhtam, kui nii edasi läheb, siis võib hakata kasvuhoonegaaside kontsentratsioon kõrgemates õhukihtides langema ja kliimasoojenemise efekt taanduma. Sinna on veel küll pikk tee minna. Aga hääletutes linnades kuuleb taas linnulaulu. On keeruline öleda, millist elumaja üles ehitada, kui vana alles põleb. Täielikult ta maha ei põle, vana peab kuidagi uueks elamiseks üles ehitama. Ilmselt vastuolud ühiskonnas ei kao. On jätkuvalt neid, kelle jaoks on isiklikult majanduslikult väga kasulik jätkata vana moodi keskkonna lõhkumisega. Samas on üha rohkem neid, kes teavad, et senine keskkonda lõhkuv majandus teeb meid kõiki vaeseks, sunnib maske kandma ja kodus istuma. Ja on ka neid kes mõtlevadki kodus järele, kas kõik see mis meid siiani on toonud, ka vajalik on. Eelmine majanduskriis sünnitas millenniumipõlvkonna, vaatame kes nüüd kooruvad.
Artiklit edasist saab lugeda siit: https://edasi.org/57829/mihkel-kangur-pandeemia-mojust-rohelisele-motteviisile/
Kangur, M., 2020. Kliimamuutused ja Eesti, Eesti Üliõpilaste Seltsi XX album
Täna tähistab Eesti Üliõpilaste Selts oma 150. aastapäeva. Väärika ühingu väärika juubeli puhul ilmus ka Eesti Üliõpilaste Seltsi XX album. Mulle on suureks auks olla seltsikaaslaste seas albumi autorite hulgas. Kui ma kuidagi peaksin tähtsuse järjekorda seadma oma siiani ilmunud kirjutisi, siis ilmselt asetuks see mõtisklus mulle oluliste ja tähenduslike seas väga kõrgele kohale. Ilmselt üsna kohe mu doktori väitekirja järele.
Võtan selles mõtiskluses kliimamuutuste ja Eesti teemal kokku loo, mida ma olen erinevates versioonides ja pikkuses rääkinud üsna mitu aastat. Miks me üldse peame rääkima kliimamuutustest ja kui ränk see keskkonnamuutus meile on ja kuidas see mõjutab meid siin Eestis. Ma olen neil teemadel kirjutanud mitmeid artikleid, olen käinud rääkimas kõikjal kuhu mind on kutsutud ja usun, et olen andnud tagasihoidliku panuse sellesse, et kliima teemat võtab üha rohkem inimesi tõsise ja keskendumist nõudva väljakutsena.
Teatavas mõttes saab see Seltsi albumi artikkel olema viimane. Olen nii otsustanud, et ma ei taha enam kliimamuutustest sellisel kujul rääkida. Ühiskonnana me teame juba pikka aega, enam kui 100 aastat, et fossiilsete kütuste kasutamine viib kliima muutumiseni, keskkonna muutumiseni ja sellel on tagajärjed. Üks neist tagajärgedest on praegu poolt maakera rahavastikust puudutav eriolukord, koduarest. See on kui järelemõtlemise aeg selle kohta, mida me oleme teinud valesti ja mida me saame teha teisiti. Kuidas me saame vabaneda mittevajalikust oma elus, mis koormab vaid asjatult me keskkonda. Veel ja veelkord kliimast rääkimine ja veelkord faktide välja toomine, asjaolude selgitamine, tagasisidemehhanismide näitamine ei muuda otseselt mitte midagi.
Informatsiooni puuduses ei ole probleem. Küsimus on selles, kas tahetakse, osatakse, suudetakse informatsioonile kohaselt käituda, reageerida, oma tegevust korrigeerida. Inimkonnal on olnud ajaloos korduvalt perioode, kus keskkonnaressursside ammendumise tõttu toimub suuremat sorti ühiskondlik kollaps. Ilmselt pole õige, et me esmakordselt saame selle kollapsi toimumise mehhanismidest aru. Detaile on juurde tulnud, aga üldprintsiipides said ka babüloonlased, roomlased, maiad, Albioni ja Lihvõtte saarte elanikud aru mis nendega toimub. Meil on olemas teadmised selle kohta, mida me nüüd tegema peaksime, üldprintsiipides. Meil on olemas teadmised, et kõige suurem väljakutse ei asu mitte meist väljaspool. Meil on olemas isegi teadmiste alged kuidas seda sisemist korrastatust suurendada. Me ei tea praegu, kas meil on selleks veel piisavalt aega.
Aga proovima peab.