Viirusepuhanguga toimetulekuks ehitab inimkond enda ja keskkonna vahele veel ühe kaitsekihi. Iga uue kihi lisandumine muudab meie elu majanduslikult keerukamaks, kallimaks. Samas, mida enam me ennast üritame eraldada loodusest, seda haavatavamaks me muutume. Kaitsevahendite loomiseks peame kasutama ohtralt loodusvarasid, samas neist saab pärast paaritunnist kasutamist ohtlik prügi. See on prügi, mis jõuab paraku ka loodusesse, nagu me näha võime. Inimese ajul on suurpärane omadus mõningaid tõsiasju ingoreerida, asju mis pole aju jaoks tähenduslikud või mille eest üritab aju meid säästa. Me ei märka kui palju meie ümber prügi on. Sealhulgas ka virtuaalses ruumis, kus iga kustutamata email või postitatud pilt tarbib energiat ja põhjustab keskkonna saastumist. Ometi on meil valik lõhkuda müüre meie ja looduse vahel ja elada väiksemate kuludega. Loodusega koos.