Edasi toimetus palus mult mõtisklust teemal, mis saab pärast pandeemiat. On ju teatavas mõttes näidanud pandeemia, et rohelise mõtteviisi soovitused on läbikukkunud. Linnades suures hulgas koos elamine, oma topsiga toidu poest hankimine, jagamismajandus, ühistransport jne jne. Samas võib teisest küljest öelda, et õhk on puhtam, kui nii edasi läheb, siis võib hakata kasvuhoonegaaside kontsentratsioon kõrgemates õhukihtides langema ja kliimasoojenemise efekt taanduma. Sinna on veel küll pikk tee minna. Aga hääletutes linnades kuuleb taas linnulaulu. On keeruline öleda, millist elumaja üles ehitada, kui vana alles põleb. Täielikult ta maha ei põle, vana peab kuidagi uueks elamiseks üles ehitama. Ilmselt vastuolud ühiskonnas ei kao. On jätkuvalt neid, kelle jaoks on isiklikult majanduslikult väga kasulik jätkata vana moodi keskkonna lõhkumisega. Samas on üha rohkem neid, kes teavad, et senine keskkonda lõhkuv majandus teeb meid kõiki vaeseks, sunnib maske kandma ja kodus istuma. Ja on ka neid kes mõtlevadki kodus järele, kas kõik see mis meid siiani on toonud, ka vajalik on. Eelmine majanduskriis sünnitas millenniumipõlvkonna, vaatame kes nüüd kooruvad.
Artiklit edasist saab lugeda siit: https://edasi.org/57829/mihkel-kangur-pandeemia-mojust-rohelisele-motteviisile/