Täna tähistab Eesti Üliõpilaste Selts oma 150. aastapäeva. Väärika ühingu väärika juubeli puhul ilmus ka Eesti Üliõpilaste Seltsi XX album. Mulle on suureks auks olla seltsikaaslaste seas albumi autorite hulgas. Kui ma kuidagi peaksin tähtsuse järjekorda seadma oma siiani ilmunud kirjutisi, siis ilmselt asetuks see mõtisklus mulle oluliste ja tähenduslike seas väga kõrgele kohale. Ilmselt üsna kohe mu doktori väitekirja järele.
Võtan selles mõtiskluses kliimamuutuste ja Eesti teemal kokku loo, mida ma olen erinevates versioonides ja pikkuses rääkinud üsna mitu aastat. Miks me üldse peame rääkima kliimamuutustest ja kui ränk see keskkonnamuutus meile on ja kuidas see mõjutab meid siin Eestis. Ma olen neil teemadel kirjutanud mitmeid artikleid, olen käinud rääkimas kõikjal kuhu mind on kutsutud ja usun, et olen andnud tagasihoidliku panuse sellesse, et kliima teemat võtab üha rohkem inimesi tõsise ja keskendumist nõudva väljakutsena.
Teatavas mõttes saab see Seltsi albumi artikkel olema viimane. Olen nii otsustanud, et ma ei taha enam kliimamuutustest sellisel kujul rääkida. Ühiskonnana me teame juba pikka aega, enam kui 100 aastat, et fossiilsete kütuste kasutamine viib kliima muutumiseni, keskkonna muutumiseni ja sellel on tagajärjed. Üks neist tagajärgedest on praegu poolt maakera rahavastikust puudutav eriolukord, koduarest. See on kui järelemõtlemise aeg selle kohta, mida me oleme teinud valesti ja mida me saame teha teisiti. Kuidas me saame vabaneda mittevajalikust oma elus, mis koormab vaid asjatult me keskkonda. Veel ja veelkord kliimast rääkimine ja veelkord faktide välja toomine, asjaolude selgitamine, tagasisidemehhanismide näitamine ei muuda otseselt mitte midagi.
Informatsiooni puuduses ei ole probleem. Küsimus on selles, kas tahetakse, osatakse, suudetakse informatsioonile kohaselt käituda, reageerida, oma tegevust korrigeerida. Inimkonnal on olnud ajaloos korduvalt perioode, kus keskkonnaressursside ammendumise tõttu toimub suuremat sorti ühiskondlik kollaps. Ilmselt pole õige, et me esmakordselt saame selle kollapsi toimumise mehhanismidest aru. Detaile on juurde tulnud, aga üldprintsiipides said ka babüloonlased, roomlased, maiad, Albioni ja Lihvõtte saarte elanikud aru mis nendega toimub. Meil on olemas teadmised selle kohta, mida me nüüd tegema peaksime, üldprintsiipides. Meil on olemas teadmised, et kõige suurem väljakutse ei asu mitte meist väljaspool. Meil on olemas isegi teadmiste alged kuidas seda sisemist korrastatust suurendada. Me ei tea praegu, kas meil on selleks veel piisavalt aega.
Aga proovima peab.